Tänavu Eesti Laulul kolmanda koha võitnud Anett Kulbin, artisti nimega ANETT, on valmis saanud oma esimese täispika sooloalbumi nimega “Morning After”. Kohtume Anetiga Kadriorus hubases Faehlmanni kohvikus, et natuke juttu rääkida, eriolukorra üle arutada ning möödunud aastale tagasi vaadata.Aasta 2020 on olnud kõigi jaoks natuke teistsugune kui tavaliselt. Tegemist on ka aastaga, mis viis sinu albumini. Kuidas see möödus sinu jaoks, nii muusikaliselt kui ka isiklikult?
Tõesti, 2020 on minu jaoks kindlasti väga suurt rolli mänginud, kuna see on kaasa toonud erinevaid elumuutusi. Otsus hakata albumit tegema sai tegelikult alguse juba eelmise aasta keskel. Ma näen, et luues kajastub hästi läbi muusika kõik see, millest ümbritsetud olen. Ja kindlasti oli sellel aastal kõige suurem muutus ja otsus kolida linnast ära. Et ümbritseda ennast natuke maisema eluga, siis ma kolisin kohe eriolukorra alguses Võsule, oma pere maamajja. Ma arvan, et näiteks selles kohas peituv rahutunne on väga tugevalt kandunud minu albumisse.
Album “Morning After” võtab minu viimase aasta isiklikus plaanis hästi kokku. Tore on see, et albumi lood valmisid Võsu ja New Yorgi vahel. Osa idüllilises vaikses väikeses looduskeskses Võsu alevikus ehk minu maakodus, ja siis kontrastiks sinna kõrvale loominguliseks keskkonnaks muusikameka New York. Ma arvan, et sellel albumil kostub väga palju sellist vaikset analüüsivat endasse vaatamist ja rahulikku kulgemist, aga samal ajal tuleb kindlasti läbi ka New Yorgilikku, julgemat astumist ja minekut.
Ma pean ütlema, et kui eriolukorda ja seda aega ei oleks tulnud, siis ma ei teaks küll kindlalt öelda, et see album oleks valmis saanud. Tunnen, et ilmselt selle plaadi ja minu isikliku elu puhul pidi kõik praegu täpselt nii minema. Kui eelmise aasta teine pool oli rohkem inspiratsiooni kogumine ja erinevate koostööde algus, siis 2020 oli kindlasti kõikide nende mõtete teostamise aasta.
Kuidas sa valid neid inimesi, kellega sa koostööd teed? Kuidas sa valisid need inimesed, kellega seda konkreetset albumit näiteks teha?
Oma esimese EPga sain ma väga erinevaid koostöid teha ja kätt proovida, et teada saada just täpselt mida ma ootan ja hindan muusikalises koostöös ja kellega ma tunnen ennast mugavalt. Ma arvan, et kõige olulisem on see, et me inimestena klapiksime ja et meie muusikamaitsed oleksid üsna sarnased. Küll aga mitte lõpuni samasugused – ma arvan, et see ainult rikastab loomingut, kui näiteks artistil ja produtsendil on mingil määral erinevad muusikalised eelistused. Aga et visioon lugudest oleks kooskõlas artisti ja produtsentide vahel ja tunnen, et selle albumi puhul on see ka välja tulnud.
New Yorgis tegime me nelja loo puhul koostööd sellise produtsendiga nagu Ms Madli, kellega me ei tundnud üksteist enne kui ma sinna läksin, selles mõttes oli see pimesi alustatud koostöö. Me klappisime inimestena ja muusikaliselt kohe väga hästi.
Sa mainisid mitu korda oma esimest EP-d. Kuidas need omavahel valmimisprotsessi puhul erinesid?
Kui ma mõtlen EP ehk lühialbumi valmimise perioodi peale, siis see oli väga palju kaootilisem (naerab). Mul ei olnud erilist kogemustepagasit näiteks produtsentidega töötamises, ma olingi sinnamaani vaid ühe loo kirjutanud ja välja andnud kaaskirjutajatega. Olen tagantjärele mõelnud, et see EP oli hästi õppetundide rohke ja vajalik, et tajuda loomeprotsessi just selliselt ja aru saada, kuidas see peaks üldse käima. Kas on üldse reegleid, kuidas või mis järjekorras peaksid ajsad käima, ja et siis ennast sellesse protsessi kuidagi paigutada ja mõista, mis just minu iseloomu ja eelistustega sobib.
Näiteks uue albumi tegemise puhul ma tunnen, et olin nii palju eneseteadlikum, teadsin mida ma tahan öelda, kuidas ja kellega töötada ja tunnen, et see album on ka selletõttu palju terviklikum.
Aga ma leian, et see on väga julge olla nii muusikas kui artisti/inimesena haavatav ja endale teadvustada, et me ei saa keegi kunagi “valmis” olla, muul juhul seisaksime kohapeal. Ma ise näiteks väga imetlen artiste, kelle puhul on näha arengut läbi muusika – see teeb teekonna nii kaasahaaravaks ja isiklikuks.
Kuidas su laulukirjutamise protsess välja näeb? Kui kaua võtab aega keskmiselt üks laul?
See protsess võib olla väga seinast seina. Selle albumi lugudele mõeldes samuti – mõne looga sa lihtsalt tunned, kuidas see mõte või tunne voolab sinust läbi muusika välja ja mõne loo puhul tunned, et lähed teadmata põhjusel lukku. Siis tuleb ennast sellest kirjutamise transist välja tuua ja ratsionaalse kõrvaga kuulata ja hinnata, kas see lugu on miski millega edasi töötada või peaks see praegusel hetkel siiski sahtlisse jääma.
Näiteks ühe loo puhul oli meil olemas üks väga äge põhi, mis oli üliinspireeriv ja ma tundsin, et ma tahaks sellest midagi teha. Aga kui ma sellele hakkasin sõnu ja meloodiat kirjutama, siis lihtsalt pusisin ja pusisin tunde ja mitte midagi ei tule. Lõpuks sain midagi paberile ja olin endaga hullult rahul, aga mõned tunnid hiljem neile uuesti peale vaadates ei saa enam aru, et kas ma tundsin, et olen suure töö lihtsalt teinud või on seal ka midagi, mis on väärt välja andmist.
Aga olen usaldanud sellist elu kulgemist, või seda, millised kaardid elu parasjagu kätte mängib. Ja näiteks sellesama konkreetse loo puhul tuli mul täiesti kogemata meelde, et umbes veidi üle poole aasta tagasi saatis minu manager, minu väga hea sõbranna Liisi, mulle enda erinevaid luuletusi, mis ta oli kirjutanud. Ja üks nendest oli kirjutatud sellest samast kohast, kus me tänaseks päevaks mõlemad elame. See oli küll kirjutatud juba mõnda aega tagasi, aga nende sõnade emotsioon oli nii ehe ja just sellesse hetke sobiv ja ma haakusin nende sõnadega hoopis teistmoodi kui esimesel korral. Ja kuidagi juhtus nii, et see meloodia, mis ma olin kirjutanud, sobitus ideaalselt nende sõnade, emotsiooni ja rütmikaga. Mõnikord asjad lähevad täpselt nii, nagu nad peavad minema.
Kuidas on su tavad aja jooksul muutunud, näiteks kui sa alustasid, võrreldes siis nüüd viimaste lauludega, mida sa kirjutanud oled? Kuidas on su stiililine olemus muutunud ja kuidas sa selleni jõudsid?
Ma kirjutan tänasel päeval kindlasti palju rohkem, julgemalt ja avatumalt, võrreldes näiteks oma esimese lauluga, mille kirjutasin sõbrannale sünnipäevaks 13-aastaselt (naerab).
Kui ma alustasin kirjutamisega, siis kõige raskem selle juures oligi see, et mu peas oli liiga palju laialivalguvaid mõttesähvatusi ja tundeid millest ma tahaks kirjutada. Ma ei osanud leida seda, mis oli mulle kõige olulisem eluperiooditi. Peale EP valmimist tekkis mul hea kirjutamise rütm ja oskasin oma mõtteid paremini koondada muusikasse ja kirjutan rohkem hetkes, mis iganes mind siis parasjagu kõnetab. See on kindlasti minu kirjutamise stiili mõjutanud, selline perspektiivi leidmine ja mingisse tunnete raamistikku ennast paigutamine.
Igat lugu kirjutades ja välja andes olen ma tundnud, et olen oma stiili leidnud. Kui ma EP-d tegin, siis tundsin, et just see on minu stiil. Perspektiiv tehtud asjadele tekibki tihti alles ajas tagasi vaadates – praegu tunnen ka, et ma olen ennast leidnud, eriti muusikas, aga ma ei välista, et kui me aasta pärast räägime, siis ma mõtlen, et ma ei tea, kes see tüdruk oli (naerab). Eks me muusikat kirjutades peegeldame väga palju seda, mida me ka parasjagu ise kuulame. Ma tunnen ennast praegu väga koduselt just modernses R’n’B ja soul-muusikas.
Räägi mulle, mis või kes sind inspireerib? Nii loojana kui ka inimesena.
Mind inspireerib väga palju muusika ise oma olemuselt. Mind inspireerivad, nii artisti kui ka inimesena inimesed minu ümber. Kindlasti ka inimsuhted ja inimeste omavaheline mõistmine ja suhe iseendaga. Ma arvan, et nii inimese kui artistina on viimastel aastatel väga suurt rolli mänginud minu manager Liisi, kes on aidanud kaasa minu kujunemisteekonnal muusikas ja ka läbi igapäevatöö muusikas. Tunnen, et meil on väga hea omavaheline energia ja klapime nii hästi, et me suudame üksteist pidevalt inspireerida ja saame vahetada ideid, mõtteid, mis võivad olla aegajalt täiesti jaburad, mis mõnikord lähevad täide, mõnikord jäävad sinnapaika. Tunnen, et on väga oluline leida enda ümber inspireerivad inimesed, kes jagavad tulevikuvisiooni, lähevad teineteise ideede-mõtetega kaasa ja on samal laineharjal.
Mis on mingid teemad, mis sulle rohkem korda lähevad, mis peegelduvad ka sinu loomingus?
Minu looming peegeldab kõige enam konflikte suhetes, ka iseendaga. Ühtlasi inspireerib mind kirjutama tihti armastuse ilu ja valu. Ma arvan, et see on ilus ja oluline asi, millest kirjutada, sest mina ise olen konarlikematel aegadel elus väga palju abi ja tuge saanud just sellisest muusikast. Ma pean seda väga vajalikuks ja ma väga loodan, et minu muusika pakub mu kuulajatele aegajalt seda sama tunnet – lootust, julgust, rõõmu, tuge. Püüan kanda lugudesse ka sõnumit, et mõnikord tuleb leida uus tee ja uus hingamine, et edasi minna, iga üleelamine olgu see positiivne või negatiivne on millekski hea ja õpetab meile inimestena midagi. Tuleb edasi minna.
Kas sul on mingisuguseid hobisid, mis aitavad sul pead klaarida vahepeal, et siis tagasi nii-öelda laua taha istuda ja uue lauluga alustada? Mis sa Võsul teed näiteks on oma vabal ajal?
(naerab) Pean ütlema, et praegu viimased mitu kuud on minu vaba aeg olnud peaaegu, et olematu. Mulle on alati meeldinud selline käsitöö nokitsemine, kus sa kohe tulemust näed. Mul ei ole väga palju püsivust, olen pigem kärsitu selliste asjadega, mis on pigem vastuoluline võib-olla. Mõned kuud tagasi taasavastasin enda jaoks pärltikandid. Ja mulle meeldib... oh my god, ma näitan sulle (sobrab kotis), ma tikkisin endale maski! See on täpselt selline asi, mis võtab piisavalt vähe aega. Tunnen, see on ka loominguline tegevus, aga nii teise iseloomuga ja see on nagu meditatsioon.
Kas on mingit uut Eesti muusikat, mis sulle meeldib? Mida sa oled kuulanud viimasel ajal?
Ma kuulan tihti Erki Pärnoja loomingut. Trad Attack!i viimane album mulle meeldis väga. Ja siis mulle väga meeldib selline uus Eesti artist nagu Rahel, Rahel Ollisaar. Tal on praegu ainult üks lugu väljas, aga ma olen kuulnud ka tema avaldamata muusikat ja ütleme nii, et on mida oodata!
Sa ütlesid, et on oluline, et sinuga koostööd tegevatel inimestel oleks sinuga sarnane muusikamaitse. Missugune see muusikamaitse on? Mis on näiteks viimane laul Spotifyst, mida sa kuulasid?
Uu, ma täna siia kõndides kuulasin 2000nda R’n’B playlisti (naerab). Viimane lugu, mida ma kuulasin oli Jazmine Sullivan – Need You Bad.
Enda albumi valmimise perioodil kuulasin väga palju nii vanemaid kui uue kooli R’n’B artiste, kust kindlasti tuli ka osaliselt mõjutusi minu muusikasse. Ma olen kuulanud palju selliseid väga ägedaid naislauljaid nagu Mahalia, Jorja Smith, H.E.R. Viimased paar kuud olen repeati peal kuulanud Alicia Keys'i, tal tuli uus väga tugev album välja.
“Morning After” tuli ka vinüülil välja. Kust see otsus tuli? Kas sa ise kuulad ka vinüüle?
Jaa, ma ise kuulan vinüüle. Mulle tundub, et vinüül on nii palju ajatum formaat kui seda on näiteks CD, ja nii palju tähendusrikkam.
Nüüd sai suur projekt läbi. Mis järgmiseks?
Kavatsen uue aasta alguses kindlasti puhata. Mul on 29. detsembril tulemas suur debüütalbumi esitluskontsert tulemas, mis nõuab kindlasti omajagu tööd ja pühendumist (edasi lükatud 14. mai - toim.). Aga nagu ikka, siis tegelikult ma juba natuke nokitsen uue muusika kallal. Õpin hetkel muusikaproduktsiooni kursusel, et oma teadmisi ja oskusi selles vallas arendada, tahaksingi uuel aastal mahukamalt ette võtta selle, et ise kätt proovida muusika produtseerimisel ja avastada enda jaoks muusikas uusi külgi.
Kas vastab tõele, et sul tulevad ka uued fännitooted välja? Tahad sa sellest rääkida natuke lähemalt?
Jaa! Ma ei ole siiani veel artisti merch’i teinud ja otsustasime, et me tahame anda pigem uue hingamise teise ringi riietele. Esimeses kollektsioonis on vaid 8 jakki, täpselt sama palju kui on lugusid albumil ja iga jakk on ainueksemplar. Iga jakk kannab ühe albumi loo pealkirja tikandina, millele olen ise lisanud pisikesed käsitöö pärltikandid.
Tekst: Eva Mallene
Kuula Anetti uut albumit "Morning After" Spotifys või telli endale signeeritud vinüül.
14. mai 2021 esitluskontserdi piletid müügil Piletilevis.
